Kas kohtus käimisele lisanduvad veel mingid kulutused? Mida varjupaiga töötaja naise heaks teha saab? Neid küsimusi võib lahata naljaga, viia teise galaktikasse, esitada ajaloolise draama või kooliloona, vormida higiauruseks seksimaratoniks, õrnaks poeesiaks või poliitiliseks põnevikuks — aga need peavad sind tõeliselt puudutama. Trükised Nefroosist.

Toimetanud Elle-Mari Talivee. Dedalus, Niisiis võrdsustab raamat, mis peaks välismaailmale Eesti kirjandusest kui sellisest ülevaate andma, universaalse kirjanduse ennekõike meeste töö, hääle ja kogemusega. Kogumiku on koostanud Jan Kaus, samuti mees. Selleks et miks valusalt kirjutada naise lõpus naiste tööst, on palutud naisel, s. Pealkirjavalikus peegeldub seksism Alustan raamatu peakirjast, sest see juhatab sisse teema, millega me naistele ja kirjanikele mõeldes ikka silmitsi seisame: naiste kirjandus kui nišikategooria.

Milleks me liitumistasu kasutame?

Ma ei oska öelda, kas koledate naiste kirjutised ka sinna sarja mahuvad, ega ka seda, kes ja millisel skaalal Balti naiste kaunidust mõõdab. Kaanele valitud Eduard Wiiralti töö jätab raamatust samuti stiilse mulje.

Kahtlustan siiski, et kogumiku pealkiri võib mingil määral ka klišeetrendidest inspireeritud olla ja veidrana mõjuda. Lühidalt: selleks, et Eesti ja laiemalt Balti naiste kirjandust tutvustada, pidas Dedalus vajalikuks esile tõsta, et tegu on kaunitaride tööga.

Mingil põhjusel ei olnud kaheksa aasta eest eesti kirjandust turundades selgitust autorite välimuse kohta vaja. Kui sootasakaalule mõelda, oli tegu pigem raamatuga Eesti meeste kirjandusest. Kõlab täiesti jaburalt, eks ole?

Mulle ja ma usun ja loodanet ka paljudele teistele tundubki see naeruväärne. Tegelikult on see lihtsalt kurb ja tüütu. Seega, meeste kirjandus on kirjandus kui selline, kajastades inimkogemust kui sellist, aga naiste kirjandus on midagi erilist, mis on oluline ainult naistele, mitte kogu inimkonnale.

Mida meie, naised, saame teha, et tulevikus paremini elada?

Ma ei väida, et kogu kirjandus on siiani sellisele loogikale üles ehitatud ja kategoriseeritud. Kuid kahjuks jagub ka teisi näiteid, kus meeste ja naiste kirjandust käsitletakse kui päikest ja kuud. Kas erinevus või samasus?

Tuleb silmas pidada, et kogumiku on välja andnud inglise keeles Ühend­kuningriigi kirjastus. Sest Eestis on justkui ära jäänud periood, kus pööratakse eraldi tähelepanu naisprosaistidele. Mõistan, et öeldu on vastuolus sellega, mida äsja Dedalusele ette heitsin, kuid pean praegu silmas kitsamalt Eesti konteksti.

Ravi tsüstiidi ajal, kus ja kui palju peaks täpselt soolist erinevust rõhutama, millal, kus ja kui palju peaks aga rõhku panema universaalsele inimkogemusele? Need keerulised küsimused kerkivad esile näiteks õppekavu koostades, aga kahtlemata ka siis, kui pannakse kokku raamat, mis peaks esindama kogu Eesti kirjandust. Olen teadlik sellest, et sugu on ainult üks mitmest identiteedikategooriast ning inimkogemuse esindamisel on vaja mõelda ka klassile, rassile, etnilise kuuluvusele.

Artikli fookuse hoidmiseks keskendun siinkohal soole. Betti Alver võiks prosaistina olla sama tuntud ja armastatud kui luuletajana. Eesti Kirjandusmuuseum Tundub, et Eesti kirjanduskriitikas ja akadeemilistes soouuringutes on osalt ära jäänud Kui ndatel saadi Nõukogude võimu alt vabaks, alustati kohe toona läänes aktuaalsete soouuringutega.

Olen nõus, et tänapäeval peakski rääkima soouuringutest, kuid spetsiifilise naisuuringute teekonna läbimata jäämisel on mõned tagajärjed. Näiteks teame Eesti vabariigi alguskümnenditest väga väheseid naissoost romaanikirjanikke, ometi võiks kas või Betti Alver olla prosaistina sama tuntud ja armastatud kui luuletajana. Mõlemad pälvisid Samuti on spetsiifilise naisuuringute faasi ärajäämise üks tagajärgi ehk see, et me ei ole kindlad, mil moel autorite soost rääkida.

miks valusalt kirjutada naise lõpus

Sootundlik kirjandus ja kriitika Kuigi mainitud teemad on viimasel ajal esil just kirjanduskriitikas, ei ole need olulised ainult kirjanduse seisukohalt, sest kirjandus, nagu on kirjutanud Virginia Woolf, on alati, ükskõik kui õrnalt, kinnitatud igast nurgast elu külge nagu ämblikuvõrk. Kas me peame looma eraldi kategooria? Jällegi, ma tahaks, et ei pea, aga võib-olla ongi see vajalik.

Lõikamine, põletustunne ja valu urineerimisel naistel

Kogejana on aga ju võimsad kõik naised. Nõustun, et arvustus algab arrogantselt. Ka minu esimene hoiak arvustuse selle osa suhtes, mis Postimehes tasuta saadaval, oli sama nagu VWSEK-grupil: jälle mingi onkel tuleb ütleb, et ta ei viitsi naistest lugeda ja et naised kirjutavad ainult oma kehast, sest muust ei oska, ja et meestele pakub naiste kirjandus huvi ainult siis, kui seal on juttu noorte naiste kehast.

Olen teadlik, et Loog reageeris oma pika vastuse kirjutamisega eriti valusalt sellele, mida naised päevast päeva taluvad ja millele isegi enam reageerida ei viitsi — nende sõnavõttude ja tegude taandamisega nende välimusele ja soole. Teda ei riivanud kriitika mitte ainult kui arvustajat, vaid ka kui mees inimest. Tegelikult on Loogi arvustuses sisu ja mõtet, kui lugeda läbi ka tasuline osa, tõepoolest rohkem.

Mul pole kahjuks veel olnud võimalust Uusi raamatut lugeda, kuid Mihkel Kunnuse, Piret Viirese ja Piret Karro, kellest viimane on kirjutanud Loogi sõnavõttudele väga sisuka viisaka vastuse, mõtteid kuulates ja lugedes tundub mulle, et raamat on uudne just selle poolest, et räägib ausalt ja avalikult naiste kehalisest kogemusest ja ka naistevahelisest armastusest.

Viires ja Karro väidavad, nõustudes sealjuures kas teadlikult või mitte Loogiga, et raamatu väärtus kahanes, kui läks liiga ilmselgelt propagandistlikuks feminismi mõttes. Tundub, et Loogi pimetähn seisneb siis selles, et ülemäärane feminismihääl varjutas romaani muud olulised teemad. Ometi on küsimused, mis ta oma pikkades sõnavõttudes esitab, kohati ebaviisakale toonile vaatamata väidetavalt vastukaaluks VWSEK toonile asjalikud.

Samal teemal

Peatun kahel aspektil, millele see arutelu mind mõtlema pani. Kõigepealt kirjutasin ise hiljuti Sirpi Mihkel Kaevatsi luulekogu arvustuse, kus osutan päris palju temale või tema minajutustajale kui piinatud valgele mehele. Kas valge mees, kes arvustab tüütult äratuntavaks kujunenud liberaalfeminisiti kuju, ei tohi olla kriitiline, sest poliitiline korrektsus ei luba seda?

Neile küsimustele ei ole ühest vastust, kuid neile tasub mõelda. Tõsi, mu rõhuasetus oleks võinud olla tundlikum ja hõlmata teisi teemasid, et näidata, kuidas need teemad, mis olid mulle soo vaatenurgast n-ö pinnuks silmas, mõjutavad ehk ka raamatu teiste teemade vastuvõttu.

Niisiis, nii Loog kui ka ma ise oleme arvustuses ilmselt liigselt soo rõhutamisega ja selle liiga vähese teiste teemadega seotuse tõttu sagedane urineerimise diagnoos läinud.

miks valusalt kirjutada naise lõpus

Minu meelest on mõistlik seda tunnistada. Olen seejuures teadlik ka sisse kodeeritud viisakusest ja vaoshoitusest, mida naiste puhul tihti seoses miks valusalt kirjutada naise lõpus töö arvustamisega ette tuleb ja mida ma siin veidi nüüd esindan. Võib-olla ei häiri mind viisakus ja vaoshoitus, vaid pigem see, et seda oodatakse naistelt rohkem kui meestelt. Kirjandus peaks olema rohkemat kui liberaalfeminismi turundus Teiseks peatun Loogi mõttekäigul, mis tundub olevat liberaalfeminismi kriitika, sest popkultuuris ja avalikus ruumis kipuvad muud feminismiharud sotsialistlik, keskkonnafeminism jne liberaalfeministide varju jääma.

Sellise feminismi keskmes on edukas valge naine, kellel on kapitalistlike standardite kohaselt kõik olemas, aga kes ihkab ikka midagi muud.

See naine on tõepoolest saanud kõik, mis on olemas valgel lääne mehel: võim, raha, edu, seksuaalne vabadus. Vähemalt tuleks kriitiliselt käsitleda sellise feminismi avaldumise näiteid. Merlin Kirikal avaldas paar kuud tagasi Feministeeriumis artikli kirjutamisest kui aktivismist ja feministliku kriitika sidumisest muu kirjanduskriitikaga.

Tähelepanu pööramine sooprobleemidele on oluline mõistmaks teose esteetika seost eetika ja poliitikaga. Sootundlik ja -teadlik kirjandus peaks suutma edastada seda, mida on väga raske sõnadega väljendada, tunnet, millele feminismi eri vormid osutada püüavad: allasurutust, maha­tegemist, mõnitamist, eelarvamusi, naeruvääristamist, mitte tõsiselt võtmist. Feminism ei pööra seejuures tähelepanu pelgalt naistele — soostereotüüpide tõttu võib kannatada kes tahes. Sootundlik ja -teadlik kirjanduskriitika peaks olema võimeline tuvastama soo seoseid esteetika, poliitika ja eetikaga.

Naiste kusevalude ravi

See on n-ö passiivne aktivism — võitlus parema ühiskonna nimel sõnade abil. Sõnad elustuvad väärtkirjanduses. Kui palju me kuuleme palgalõhest, kui palju on konverentse sellistel teemadel nagu naised ettevõtluses, naisjuhid, naised ja teadus jne.

miks valusalt kirjutada naise lõpus

Sattusin hiljuti Zoomi vahendusel kuulama loenguid ja seminare naiste ja juhipositsiooni teemal. Palju on juttu sellest, kuidas naisi liidripositsioonile saada: ikka naiste-meeste protsendid ja palgalõhe. Vastus oli väga hägune: me peame rohkem naisi tööle võtma ja neile rohkem raha andma.

Küsimus, miks ei ole siis ikkagi veel võrdsust saavutatud, jäi justkui kõrvale. Millised on need tohutult keerulised sotsiaalsed, kultuurilised ja ka bioloogilised põhjused, mis ikka veel tekitavad ebavõrdsust?

Samuti on kirjandus teadusel vabadus, mida pole võib-olla samal määral sotsiaalteadustel, kirjeldada inimkogemust ja inimeste soove ja kirgi ilma poliitilise korrektsuse piirideta.

Kirjandus peaks looma karaktereid, kes ei ole üksnes meeldivad ja ootuspärased.

Mehele on valus kirjutada: põhjused ja ravi - Kasvaja June

Kaarin Kivirähk viitab järjekordses Feministeeriumis ilmunud artiklis, mis räägib küll filmist, sellele, et algklassides lasti raamatu kangelasi joonistada ja tüdrukud pidid kõik Teelet joonistama.

Ta tahaks ka näha mitmekülgsemaid karaktereid, sest karakterid tekitavad pildi, kes võiksime päris elus olla ja kelleks saada. Tõsiasi on, miks valusalt kirjutada naise lõpus meeste probleemid sagedased urineerimine loodud eesti kirjanduse kuulsad naiskarakterid Mari, Krõõt, Teele kipuvad olema küllaltki soostereotüüpsed.

Nad tuleb vaid üles kirjutada. Seda saavad teha naised ise ning nende tekste tuleb esile tõsta võrdväärselt meeste omadega. Seega ei ole naiste kirjutatud lood olulised ainult naistele, vaid inimkogemuse seisukohalt. Naiselik on õrn, tundeline, vaistlik, mehelik on tugev, ratsionaalne, kalkuleeritud — tegu on kunstlike kategooriatega. Tegelikult on niisuguseid omadusi nii bioloogilistel meestel kui ka naistel. Tunnused, mida peame naiselikeks ja mehelikeks, ei sõltu kindlasti ainult soost, vaid kultuurilisest, ajaloolisest, sotsiaalsest, poliitilisest kontekstist, haridusest, kasvatusest ja inimese mitmetest iseärasustest.

Inimene on liiga keeruline nähtus, et taandada ta ühele lihtsustavale tasandile, nagu seda on sugu. Tundub, et nn mehelikke omadusi peetakse tihti justkui positiivseks: nende poole tasub püüelda ja need viivad elus edasi.

Naiselikuks peetud omadused on aga veidi kahtlased. Mõelgem näiteks, et tundeid seostatakse naistega ja naiste emotsionaalsusele vaadatakse tihti halvustavalt. Igal juhul tajun tema arutlustes mingit igatsust nende väärtuste järele, mida seostatakse naiselikkusega. Aga tagasi Balti kaunitaride juurde, kes hoiavad vist enamjaolt naiselikkuse lippu kõrgel!

miks valusalt kirjutada naise lõpus

Dedaluse raamatu lugude valikus kajastub elu Eestis eri aegadel: naiste lugude kaudu saab olnust miks valusalt kirjutada naise lõpus, teistsuguse pildi kui ajalooraamatutest. Nii-öelda naiselik pilk mõjutab kindlasti ka kirjanike esteetikat ja eetikat.

Muidugi pole see omane vaid naiste kirjutatud kirjandusele: kirjandus sisaldab üleüldse huvi nende hetkede ja lugude vastu, mis jäävad ajalookirjutuses varju.

Sinu liitumistasu aitab läbimõeldud, suure mõjuga ideed otsustajateni viia.

Ajalugu on tüüpiliselt olnud meeste pärusmaa nagu muudki distsipliinid. Kuigi naisi on ajaloolaste seas aina enam, on ajalooraamatud läänes siiani suuresti kirjutatud meeste poolt meeste kohta, nende sõjalistest ja poliitilistest vallutustest, nende majanduslikust edust ja intellektuaalsest geniaalsusest, sellest, kuidas nende ratsionaalsus ja analüüsivõime viib inimkonda edasi.

See kogumik siin pakub aga midagi muud.