Me peame selles vastu, jah. Börnele näis selline suhtumine oportunistlikuna. Tema innustusel õppis naine lugema ja kirjutama, ja Heine rahastas mitmel korral tema osalemist noortele naistele mõeldud õppeasutustes.

valusalt kirjutada ja verejooks

Umbes sellest ajast hakati Heinet üldiselt pidama suureks kirjanduslikuks talendiks. Alates Eugène Delacroix ' maal " Vabadus viib rahva barrikaadidele " on juulirevolutsiooni vaimu ülistus Olles Oma "Kirjades Helgolandilt", mis avaldati alles Ma tahan oma pea pärjata surmavõitluseks. Eine Denkschrift [25] Poliitiliste vaadete tõttu üha rohkem vaenatuna — eriti Preisimaal — ja tüdinud Saksamaa tsensuurist, kolis Heine Siin sai alguse tema teine elu- ja loomefaas.

Elu jooksul hakkas Heine siiski Saksamaa järele igatsema, nagu näitab tema luuletus "In der Fremde" "Võõrsil" : [26] Ich hatte einst ein schönes Vaterland. Der Eichenbaum Wuchs dort so hoch, die Veilchen nickten sanft. Es war ein Traum. Das küßte mich auf deutsch und sprach auf deutsch Man glaubt es kaum Wie gut es klang das Wort: "Ich liebe dich!

Isamaad nägi ta veel ainult kaks korda, ent ta säilitas tiheda kontakti sealsete tuttavatega. Selle oli asutanud Weimari klassikute olulisim kirjastaja Johann Friedrich Cotta ning see oli tolle aja loetuim saksakeelne päevaleht. Johann Friedrich von Cotta Heine kirjutas sellele ajalehele artiklisarja, [27] mis ilmus veel samal aastal ka raamatu kujul pealkirjaga "Französische Zustände" "Prantsuse olud".

Johann Wolfgang von Goethe

Artiklid tekitasid poliitilise sensatsiooni. Cotta ajaleht trükkis need kaastööd küll anonüümselt, ent kõikidele poliitikahuvilistele oli selge, kes need oli kirjutanud. Lugejad olid artikleist vaimustunud, ametivõimud aga olid nördinud ja kiirustasid takka tsensuuri.

tsüstiidi ravi superülekande ajal

Pariisi Austria riigikantsler Klemens Wenzel Lothar von Metternich sekkus Cotta tegevusse ning Allgemeine Zeitung lõpetas artikliseeria ega avaldanud enam Heine saadetud üheksandat peatükki. Heine Hamburgi kirjastaja Julius Campe avaldas aga juba Ametivõimud reageerisid keeldude, läbiotsimiste, konfiskeerimiste ja ülekuulamistega.

vesi tsüstiidi soodaga

Neis tekitas meelepaha eelkõige Heine eessõna saksa raamatuväljaandele. Seetõttu Campe seda ära ei trükkinud, ent see otsus kahjustas tugevalt tema suhteid Heinega ning ajendas Heinet avaldama eessõna Pariisis tsenseerimata separaadina. Ka Campe avaldas seepeale separaadi, ent pidi selle jällegi tagasi võtma. Selle tulemusel keelati Heine kirjutised — ka kõik tulevased — esmalt Sama saatus tabas rühmituse "Junges Deutschland" " Noor Saksamaa " luuletajaid.

Liidupäeva otsuses oli kirjas, et selle grupi liikmete eesmärk on "ilukirjanduslikes, kõikidele lugejaklassidele kättesaadavates kirjutistes rünnata kristlikku religiooni kõige jultunumal kombel, alavääristada kehtivaid sotsiaalseid suhteid ning hävitada kogu siivsus ja kombelisus. Selle artikliseeriaga pani Heine aluse oleviku ajalookirjutusele, uuele vormile, milles ajakirjanikud ja kirjanikud kujutasid oma kaasaega.

Selle kirjutise stiil avaldab tänaseni mõju saksa följetonile, mistõttu seda peetakse saksa kirjandus- ja ajakirjandusloo verstapostiks. Lisaks võttis Heine endale nüüdsest Saksamaa ja Prantsusmaa vaimse vahendaja rolli ning esitas oma positsiooni esmakordselt ka üle-euroopalises raamistikus.

Pärast tema kirjutiste avaldamiskeeldu Saksamaal sai Pariisist Heine lõplik varjupaik.

Jumal teeb midagi kujutlematut

Neil aastail tekkisid esimesed sümptomid — halvatusnähud, peavaluatakid ja dieter haige kellele kirjutas laulud — haigusest, mis aheldas ta elu lõpus kaheksaks aastaks voodi külge. Alguses aga nautis ta elu maailmalinnas. Mõnda aega otsis ta lähedust utoopiliste sotsialistideganagu Barthélemy Prosper Enfantinkes oli Henri de Saint-Simoni õpilane. Heine lootus leida nende kvaasireligioosses liikumises 'uus evangeelium' või 'kolmas testament' [29] oli aidanud kaasa Pariisi kolimise otsusele.

Pärast esialgset vaimustust eemaldus Heine varsti Saint-Simoni järgijaist, ka seetõttu, et nad nõudsid temalt, et ta annaks oma kirjandusliku ande nende käsutusse.

Seitsmekümnest Alandlikkus võimaldab meil olla paremad lapsevanemad, pojad ja tütred, abikaasad, naabrid ja sõbrad. Oleme Kirikus õnnistatud kirikulauludega, mis aitavad meil laulude kaudu Jumalat ülistada.

Aga nemad olid ebasoodsas olukorras ja ümbritsev materialism oli nad maha surunud, vähemalt mõneks ajaks. Saksamaal hinnati neid paremini.

Heinrich Heine

Püüdes sakslastele lähemale tuua Prantsusmaad ja prantslastele Saksamaad, õnnestus tal avaldada lausa prohvetliku loomuga analüüse, näiteks teose "Zur Geschichte der Religion und Philosophie in Deutschland" "Religiooni ja filosoofia ajaloost Saksamaal" järelsõnas.

Heine kirjutas selle teksti Saksa kõu on samuti sakslane ja ei ole väga vilgas ja läheneb pisut aeglase kõminaga; kuid ta tuleb tingimata, ja kui te kunagi raksumist kuulete, nagu veel iialgi maailma ajaloos pole raksunud, siis teadke: saksa äike on viimaks dieter haige kellele kirjutas laulud sihtmärki tabanud.

Meie Mees - Metsakohin

Sellest mürinast langevad kotkad õhust surnult alla ja lõvid kaugeimas Aafrika kõrbes roomavad, sabad sorgus, oma kuninglikese koobastesse. Saksamaal lavastatakse näidend, millega võrreldes prantsuse revolutsioon näib süütu idüllina. Luuletaja tunnetas selles pigem varjatud vihkamist kõige võõra suhtes, nagu ta kirjutas luuletuses "Diesseits und jenseits des Rheins" "Siin- ja sealpool Rheini"; lisa teosele "Romanzero" [32] : Aber wir verstehen uns bass, Wir Germanen auf den Hass.

Aus Gemütes Tiefen quillt er, Deutscher Hass! Vaidlus Ludwig Börnega[ muuda muuda lähteteksti ] Heine teised olulised kirjutised neil aastail olid "Die romantische Schule"romaanikatkend "Der Rabbi von Bacherach" ja memorandum "Ludwig Põletamine urineerimise pruuni valiku ajal Ludwig Börne umbes Viimati nimetatud teoses reageeris Heine oma varasema sõbra "Kirjadele Pariisist", milles talle heideti ette revolutsiooni eesmärkide reetmist.

Nii nagu tülis Plateniga, mängis ka Heine ja Ludwig Börne kes sel ajal oli tuntum kui Heine kokkupõrkes rolli isiklik vaen. Tegelikud põhjused olid aga põhimõttelist laadi ning puudutasid luuletaja ja kunstniku enesepilti üldisemalt. Kogu oma loometee jooksul taotles Heine seda, et kunst oleks parteiülene.

Ta pidas end vabaks, sõltumatuks luuletajaks ja ajakirjanikuks, ning ei tundnud end kogu oma elu jooksul kohustatuna järgima ühtegi poliitilist suunda. Börnele näis selline suhtumine oportunistlikuna. Ta heitis Heinele mitmel korral ette meelsuse puudumist ja nõudis, et luuletaja peab vabadusvõitluses asuma kindlale positsioonile.

väga põleb tsüstiidiga

Tüliga selle üle, kas ja kui palju kirjanik tohib olla parteiline, ennetasid Heine ja Börne hilisemaid diskussioone kirjanduse poliitilise moraali üle, nagu neid pidasid Seetõttu on Hans Magnus Enzensberger arvanud, et tüli Heine ja Börne vahel oli "saksa kirjandusloo tulemuslikem lahkheli. Strauß, kes tundis end selle avalikustamise tõttu paljastatuna, väitis hiljem, et ta olevat luuletajale tolle väljaütlemiste eest avalikult vastu kõrvu andnud.

Seepeale kutsus Heine ta püstoliduellile, millel sai kergelt puusast haavata, sellal kui Strauß jäi vigastamata. Abielu, reisid Saksamaale, päranditüli[ muuda muuda lähteteksti ] Heine abikaasa Mathilde Augustine Crescence Mirat Veel enne duelli abiellus Heine Pulmad toimusid naise soovil katoliku kombe kohaselt.

Oma juudi päritolu vaikis Heine kogu elu maha. Mathilde oli alates Tal oli iseloomulik kõrge "lehelinnuhääl", mis jättis paljudele lapsiku mulje, ent mõjus Heinele arvatavasti võluvalt.

miks naine uriiniveres

Ta näib olevat Mathildesse silmapilkselt armunud. Heine aga näib olevat armunud ka seetõttu, et naine pakkus talle kontrasti intellektuaalse keskkonnaga. Nende suhte alguses püüdis ta maalt pärineva sõbranna haridust pisut järele aidata.

valu allosas kõhu käigus vaginosis

Tema innustusel õppis naine lugema ja kirjutama, ja Heine rahastas mitmel korral tema osalemist noortele naistele mõeldud õppeasutustes.

Nende kooselu möödus mõnikord üsna maruliselt: ägedatele abielutülidele, mille algatajaks oli sageli Mathilde helde ümberkäimine rahaga, järgnes enamasti kohe leppimine.

Oma naise hellade kirjelduste kõrval leidub Heinel ka sapiseid värsse, nagu näiteks luuletuses "Celimene": [38] Deine Nücken, deine Tücken, Hab ich freylich still ertragen Andre Leut' an meinem Platze Hätten längst dich todt geschlagen. Heine hindas teda, ehkki — või pigem kuna — Mathilde ei rääkinud saksa keelt ning tal ei olnud seetõttu ka tegelikku ettekujutust tema olulisusest luuletajana. Ta lõpetab järgmiste ridadega: Gottlob!

Umbes sellest ajast hakati Heinet üldiselt pidama suureks kirjanduslikuks talendiks. Alates Eugène Delacroix ' maal " Vabadus viib rahva barrikaadidele " on juulirevolutsiooni vaimu ülistus Olles

Eelkõige selleks, et teda taas näha ja talle oma naist tutvustada, võttis ta "Deutschland. Ein Wintermärchen" ja ette kaks viimast reisi Saksamaale. Hamburgis kohtus ta oma kirjastaja Campega ning viimast korda onu ja kauaaegse toetaja Salomon Heinega.

Ole alandlik

Kui Salomon Heinrich Heine, kes tundis end onupoja poolt alandatuna, võttis tüli käigus appi ajakirjanduslikud vahendid ja avaldas Carlile avalikult survet. See nõustus Tüli põhjuseks oli Heine alatine mure enda ja abikaasa rahalise kindlustatuse pärast. Seejuures oli ta mitte ainult kunstiliselt, vaid ka majanduslikult väga edukas kirjanik: parimail Pariisi-aastail teenis ta aastas kuni 34 franki, mis ostujõult vastanuks Osa sellest sissetulekust pärines Prantsuse riigi toetusest, mis pärast Heine pidas oma finantsseisu siiski alati ebakindlaks ning näitas seda avalikult välja enamasti viletsamana kui see tegelikkuses oli.

Hilisemail eluaastail muretses ta eelkõige selle pärast, et tagada oma naisele materiaalne kindlustatus. Pärast Heine surma osutus Mathilde aga ülimalt ettevõtlikuks ning oli edukas läbirääkimistel Campega oma mehe teoste edasise kasutamise osas.

Ta elas oma mehest rohkem kui veerandsada aastat kauem ja suri Lapsi paaril ei olnud. Heine ja sotsialism[ muuda muuda lähteteksti ] Teose "Deutschland.

Ein Wintermährchen" esmaväljaanne Ein Wintermärchen". Viimase tekkeajendiks oli Nii kirjeldab ta esimeses peatükis üht stseeni kohe pärast piiriületust, milles "õige tunde ja vale häälega" tütarlaps laulab harfi saatel vaga viisi: [42] Sie sang das alte Entsagungslied, Das Eiapopeia vom Himmel, Womit man einlullt, wenn es greint, Das Volk, den großen Lümmel.

Ein neues Lied, ein besseres Lied O Freunde, will ich euch dichten! Wir wollen hier auf Erden schon Das Himmelreich errichten. Wir wollen auf Erden glücklich sein, Und wollen nicht mehr darben; Verschlemmen soll nicht der faule Bauch Was fleißige Hände erwarben. Kui rahvas, suur sülelaps, tõstab häält, — selle saatel ta jälle vaob unne.

Tean viisi ja teksti ja autoreid, neid teesklevaid härrakesi, veini salaja joovad, kuid räägivad, kui kasulik jook on vesi. Oh sõbrad, ma uue ja parema loon teile laulu ja viisi. Juba elades, maa peal rajame me endale paradiisi. Juba maa peal õnne me tahame, mida seni on oodatud taevast. Mispärast siis kauem veel laiskade vats peaks paisuma virkade vaevast?

Karl Marx Nendes värssides võib ära tunda Dieter haige kellele kirjutas laulud Marxi ideid.